Saare sündmused
01 August 2025, 18:00
Grupinäitus "PIND": Kadi Grass. Ando Naulainen. Lennart Pihl. Sander Raudsepp. Madis Vaher.
Introduction
Grupinäitus “PIND”
Kuressaare Kultuurikeskuse suur saal
Avamine: 2. juulil kell 17:00
Avatud: 3. juuli – 1. august 2025
E–R kell 12–18
Mis teeb ühest ruumist pinna? Kui ruum kannab endas õhku, tühjust, piiritletud ala potentsiaali, siis pind viitab puutepunktidele, ruumi piiridele endale. Pind nõuab iseendaks olemiseks kontakti millegi või kellegi teisega. Kui teismeeas otsisime vaba pinda, et veeta segamatult aega üksteisega, katsetada oma piire, pidutseda ja eksperimenteerida, siis milline on üks unistuste pind järgnevatel dekaadidel?
Pind ei ole ainult see, millel midagi seisab, vaid ka see, millel midagi sünnib. Pind on kontakt — ruumi, keha, materjali ja tähenduse vahel. See võib olla nähtav ja katsutav, aga ka kuulatav, tajutav või täiesti puudu. Näitus “PIND” toob kokku neli Saaremaa kunstnikku, kes lähenevad “pinna” mõistele omaenda tundliku prisma ja meediumi kaudu.
Kuressaare Kultuurikeskuse suur saal – oma mitmeotstarbelisuse ja piiratud eksponeerimisvõimalustega – saab siin ise samuti üheks „pinnaks“, mille tingimused ja tähenduslikkus mõjutavad otseselt nii loomingut kui kogemust. Kunstnikud ei varja neid ruumilisi piiranguid – nad töötavad neis, nendega ja vahel ka nende vastu.
Kunstnikud
Kadi Grass esitleb maaliseeriat mahajäetud hoonetest – paigust, mis on olnud pelgupaigad noortele, kodututele ja nendele, kes jäävad ühiskondliku nähtavuse servale. Nendes lagunevates ruumides valitseb vabadus, mida reguleerimata pind võimaldab: kooruva värviga seinad, valgus pragudest, vaikne lohutus, et siin võib lihtsalt olla. Grass käsitleb pinda kui lohutavat varju ja varemete ilu, kus on ruumi nii minevikule kui kohalolule.
Ando Naulaineni kaks digitaalset maali kujutavad argiseid, kuid tähenduslikke hetki snapshot’i esteetikas. Naulaineni looming ei käsitle pinda kui pinnapealsust, vaid kui kontakti- ja kohtumispinda, kus kujutatud hetked muutuvad oluliseks just oma näilises lihtsuses. Sõprade koosviibimine ja argielu väiksed fragmendid muutuvad kandjateks millelegi universaalsele – kohalolule ja lähedusele.
Sander Raudsepp töötleb pinda ajalisena – tema looming liigub minevikust, teismeea mälestuste ja sotsiaalsete mütoloogiate kaudu, olevikku, kus eksisteerib ainult SisePind, ning edasi tulevikku, kus kogu pind on üle võetud, kontrollitud ja kaetud — DigitaalTerror. Tema teosed peegeldavad pinna tähenduste muutumist ühiskondliku kogemuse kaudu: nooruslikust vabadusest jälgimisühiskonna kinnisesse ruumi.
Lennart Pihl esitleb heliteost, mis loob näituseruumis meelelise pinna. Helidele lisandub visuaalne kollaaž, mis ühendab heli, materjali ja pinna üheks füüsiliseks tervikuks.
Madis Vaher uurib pinda läbi tühjuse ja puudumise taju. Oma digitaalsetes 3D-reljeefides tõstab ta esile pinna tekstuuri ja kihilisuse. Vaher käsitleb pinda kui midagi, mis kutsub mitte niivõrd vaatama, kuivõrd kohal olema. “Vaba pind” pole tema jaoks enesestmõistetav, vaid küsitav.
Organiser
Media
Share with friends
Introduction
Grupinäitus “PIND”
Kuressaare Kultuurikeskuse suur saal
Avamine: 2. juulil kell 17:00
Avatud: 3. juuli – 1. august 2025
E–R kell 12–18
Mis teeb ühest ruumist pinna? Kui ruum kannab endas õhku, tühjust, piiritletud ala potentsiaali, siis pind viitab puutepunktidele, ruumi piiridele endale. Pind nõuab iseendaks olemiseks kontakti millegi või kellegi teisega. Kui teismeeas otsisime vaba pinda, et veeta segamatult aega üksteisega, katsetada oma piire, pidutseda ja eksperimenteerida, siis milline on üks unistuste pind järgnevatel dekaadidel?
Pind ei ole ainult see, millel midagi seisab, vaid ka see, millel midagi sünnib. Pind on kontakt — ruumi, keha, materjali ja tähenduse vahel. See võib olla nähtav ja katsutav, aga ka kuulatav, tajutav või täiesti puudu. Näitus “PIND” toob kokku neli Saaremaa kunstnikku, kes lähenevad “pinna” mõistele omaenda tundliku prisma ja meediumi kaudu.
Kuressaare Kultuurikeskuse suur saal – oma mitmeotstarbelisuse ja piiratud eksponeerimisvõimalustega – saab siin ise samuti üheks „pinnaks“, mille tingimused ja tähenduslikkus mõjutavad otseselt nii loomingut kui kogemust. Kunstnikud ei varja neid ruumilisi piiranguid – nad töötavad neis, nendega ja vahel ka nende vastu.
Kunstnikud
Kadi Grass esitleb maaliseeriat mahajäetud hoonetest – paigust, mis on olnud pelgupaigad noortele, kodututele ja nendele, kes jäävad ühiskondliku nähtavuse servale. Nendes lagunevates ruumides valitseb vabadus, mida reguleerimata pind võimaldab: kooruva värviga seinad, valgus pragudest, vaikne lohutus, et siin võib lihtsalt olla. Grass käsitleb pinda kui lohutavat varju ja varemete ilu, kus on ruumi nii minevikule kui kohalolule.
Ando Naulaineni kaks digitaalset maali kujutavad argiseid, kuid tähenduslikke hetki snapshot’i esteetikas. Naulaineni looming ei käsitle pinda kui pinnapealsust, vaid kui kontakti- ja kohtumispinda, kus kujutatud hetked muutuvad oluliseks just oma näilises lihtsuses. Sõprade koosviibimine ja argielu väiksed fragmendid muutuvad kandjateks millelegi universaalsele – kohalolule ja lähedusele.
Sander Raudsepp töötleb pinda ajalisena – tema looming liigub minevikust, teismeea mälestuste ja sotsiaalsete mütoloogiate kaudu, olevikku, kus eksisteerib ainult SisePind, ning edasi tulevikku, kus kogu pind on üle võetud, kontrollitud ja kaetud — DigitaalTerror. Tema teosed peegeldavad pinna tähenduste muutumist ühiskondliku kogemuse kaudu: nooruslikust vabadusest jälgimisühiskonna kinnisesse ruumi.
Lennart Pihl esitleb heliteost, mis loob näituseruumis meelelise pinna. Helidele lisandub visuaalne kollaaž, mis ühendab heli, materjali ja pinna üheks füüsiliseks tervikuks.
Madis Vaher uurib pinda läbi tühjuse ja puudumise taju. Oma digitaalsetes 3D-reljeefides tõstab ta esile pinna tekstuuri ja kihilisuse. Vaher käsitleb pinda kui midagi, mis kutsub mitte niivõrd vaatama, kuivõrd kohal olema. “Vaba pind” pole tema jaoks enesestmõistetav, vaid küsitav.
