Olete oodatud Viive Noore graafikanäitusele „Öös on saladusi" neljapäeval, 5.detsembril kell 17.30

ÖÖS ON SALADUSI
Tintmustad ja lämbed lõunamaa ööd, loendamatud tähed siramas taevas, magus vürtsine lõhn paitamas sõõrmeid. Rosmariin, tüümian, viigipuu, küpress ja veel mingid tundmatud lõhnad. Rasked, magusad, kirbed, uimastavad... Tsikaadide lõppematu sirin, valjuhäälne ja lummav. Öö on katnud maa oma sametise tiivaga, peitnud kõik elus ja eluta oma tumedasse rüppe. Öö saabudes avavad silmad need, keda päikesesära pimestab. Väikesed ja ilmetud õied avanevad kuuvalgusele ja saadavad maailma oma nõidusliku lõhna. Tillukesed arglikud olendid julgevad välja tulla oma pelgupaikadest, öö lapsed ärkavad elule...
Öö, täiskuu särab taevas tähtedega võidu. Lumevalgus tõrjub öö pimedust, lumi langeb. Hääletult. Taustal raagus puuvõrade tontlikud siluetid. Lume lõhn on magus. Ei ole üksildasemad häält, kui kaugelt kostev hundiulg. Ihukarvad tõusevad turri. Algamas on libahunditund.
ÖÖS ON SALADUSI...

Loomingut on mitut sorti. Raamatute illustreerimine on seda kindlasti, aga seda on ka näituste kureerimine, ainult natuke teistmoodi. Kõik see olen ühel või teisel kombel „mina“ ja kõik see valmistab mulle palju rõõmu. Aga päris enda juurde tulen ma siis, kui ma teen oma pilte. Kureerimine ja illustreerimine on kaudselt töö, kuigi ma ei tee seda kui tööd, see teeb mind õnnelikuks ja ilma selleta oleksin kuidagi poolik. Piltidega on natuke teistmoodi. Seal pole tähtaegu, pole kõige väiksematki kohustust midagi teha. See on tee läbi elu, kulgemine. Paljud pildid ei saa kunagi mateeriaks, nad jäävad minu teadvusse ja on mingis mõttes minu jaoks samamoodi olemas, kui need pildid, mis paberil reaalsuseks saavad. Neid ei näe keegi, aga see ei tähenda, et neid ei ole. Niisugune kummaline lugu on minu piltidega. Paberile jõuavad nad siis, kui mul on selle jaoks aega. Alati ei ole. Ja kui pilt on kord juba teadvuses teoks saanud, siis paberile see kunagi ei jõuagi. Paberile jõuavad need pildid, mis just sel hetkel ennast loovad, kui mul nende jaoks aega on. Sest minu pildid loovad ennast ise. Ma ei tea, kuidas on teiste kunstnikega, aga minul endal puudub ettekujutus, mis lõpuks paberile jõuab. Kusagil hakkab mingi mõte virvendama, tegelikult on see pigem tunne. Vahel mingi lause, vahel mingi sõna. Ja siis hakkab see mingitmoodi kasvama ja end looma. Samal ajal püüan siis mina seda „miskit“ paberile panna. Vahel toimub see sujuvalt, justkui iseenesest. Vahel tekib paus ja mingi „kavandamine“ siin ei aita. Kõik toimub siis, kui selleks on õige aeg. Kui vahepeal teha näitusi, siis näen ka ise, kuidas mingil perioodil on ühtmoodi tundega pildid ja teisel teistmoodi. Nii need näitused sünnivad. Ei ole nii, et võtan mingi teema käsile ja muudkui kribin. Teema võtab minu käsile ja kui aega on, siis saab reaalsuseks. Kui pole, siis jääbki vaid minu teadvusesse. Nii ei ole näituste vahel selget piiri, sujuvalt läheb üks teema teiseks üle, justnagu eluski. Minu pildid ongi „mina“ sellel ajahetkel. Muutun mina, muutuvad ka pildid. Sest me ei ole täna kunagi samad inimesed, kes me olime eile. Aga meie põhiolemus ei muutu iial. Nii on ka piltidega. Midagi jääb alati samaks. Kuhu suunda minu tee viib, ei tea. Tean vaid, et olen teel.

Tekst: Viive Noor

 

Näituse avamisele järgneb ingli kujundamise töötuba (tasuta).

 

Lisainfo: Anne Tootmaa
Saaremaa Kunstistuudio
info@kunstistuudio.ee
Tel: 5116740